Gurmeeõlle usku

Kütmata ja lagedas Telliskivi linnaku B-hoone viimase korruse saalis tiirutavad ringi pisikeste topsikutega või kaelapaela külge kinnitatatud spetsiaalsete messipokaalidega mustades mantlites mehed ja mõmisevad rahulolevalt. Löövad žetoonid letti ja mekivad järgmist. Õhtujuht tutvustab järjepanu kõiki osalevat 34 pruulikoda.

Käsitööõllede festivali külastajad erinevad vaid õige pisut muidu loomelinnakus tooni andvatest hipsteritest: neil on samuti seljas kampsunid, kaelas värvilised sallid, kuid nad on keskmiselt pisut vanemad ja seljas kannavad nad soliidseid musti mantleid. Naisi on siin vähe, rullnokki ammugi mitte.

Mees peab tegema elus õlut

„Kui mees saavutab keskea, siis ühel hetkel küsib ta endalt mõned tähtsad küsimused: kas ma olen ehitanud maja, kas ma olen saanud lapse ja kas ma olen pruulinud õlut. Kui ei, tuleb hakata nendega  kohe tegelema ja nii hakkasin mina,“ sõnas Skype'i endine juht ja Põhjala pruulikoja üks eestvedaja Tiit Paananen huvilistele vaarikaporterit valades.

Põhjala ühe esimese 2011. aasta lõpus alguse saanud pisipruulikojana on paisunud Eesti käsitööõlletootjate seas suurimaks ning Paananen on kasvu suhtes lootusrikas.

„Ameerikas on osariike, kus käsitööõlle osakaal müügist on tublisti üle 20%, see on USA kontekstis päris suur number. Eesti suurtootjatelt oleme saanud seni pigem toetavaid õlalepatsutusi – teete lahedat asja. Käsitööõllede turuosa on Eestis siiski alla 1%, kui see tõuseb üle 10, siis võib-olla enam õlale ei patsutata, senimaani on see ühine hea maitse ja elamuse otsimine,“ ütles Paananen.

Eksport algab Lõuna-Euroopast

Põhjala üks asutajatest Gren Noormets tõdes, et suurkettidesse murdmine  ei olnud nende jaoks eriti raske.

„Need suured kohad, kuhu jõudnud oleme, on ise meie poole pöördunud. Esimesest õllelaadungist esimese õllepudelini, mis poodi müügile jõudis, läks umbes poolteist aastat. Pole aga olnud lihtne saada valmis selline toodang, mida kõik ihkaksid. Sel nädalal eksportisime esimesed alusetäied Hispaaniasse, päris palju riike on veel ootel,“ ütles Noormets.

Ekspordiga on alustanud ka maltoosat ehk linnaseekstrakti ning elavat õlut ja kalja tootev Oma Õlu. Igapäevaselt „Aktuaalse kaamera“ operaatorina töötav ning laada puhul end kogu pruulikojaga mungakostüümi riietanud Jaan Kask ütles, et nad on saatnud pisikesed kogused juba Iirimaale, Ukrainasse ja Soome.

„Me tahaks oma toodetega Soomet ikka täiega vallutama minna, püüame selleks tasapisi areneda ja rohkem investeerida, et leida välispartnereid. Meie jaoks pole probleem jõuda Eestis jaekettidesse, sest siin meil hetkel konkurente pole, tavalise käsitööõlle tootjate jaoks on see raskem,“ lausus Kask.

Selvekauplused üha kättesaadavamad

Lõuna-Eestis Tõrva ja Rõngu vahel tegutsev Pühaste pruulikoda on mustlaspruulikoda. See tähendab, et oma pruulikoda neil veel pole, õlle pruulimiseks kasutavad nad teisi pruulikodasid. Pühaste pruulmeistri Eero Manderi sõnul tegid nad oma esimese partii senisest kolmest Põhjala pruulikojas, endal on neil esialgu veel vaid väike katsepruulikoda.

„Praegu on õige aeg käsitööõllega välja tulla, turg on väiketootjatele avatud. Kui seda asja õigesti ajada, võiks see olla ka väiketootjatele kasumlik äri, küll mitte kiiresti rikastumiseks, kuid on võimalik ära elada. Üha lihtsam on jõuda jakettidesse, kuna rahva seas huvi käsitööõlle vastu aina kasvab. Meil aga on maht veel suhteliselt väike, seetõttu ei suudaks me veel lette vajalikus mahus täita,“ rääkis Mander.

Ta lisas, et kui suured investeeringud teha ja oma pruulikoda juba sisse seada, tuleb kindlasti mõelda ka ekspordile.

Silmapiiril esimesed kasumid

Ka Tartu tudengite Munga pruulikoja üks eestvedaja Max Linnamägi nõustus, et selvekauplustesse oma toodangut müügile saada on seda lihtsam, mida rohkem käsitööõlle tegijaid sinna järjest välja murrab.

„Meie pole veel poelettidele jõudnud, aga plaanime teha seda aprillis. Kasumlikuks muutumiseks läheb veel ikka aega, praegu läheb kogu teenistus järgmise õlle tootmisele. Ma isiklikult arvan, et pigem jääb see mul rohkem hobiks, aga ma ei saa rääkida pruulikoja teiste liikmete eest,“ sõnas Linnamägi.

Põhjala ühe asutaja Gren Noormetsa sõnul ületavad neil tulud juba pisut kulusid, aga kogu aeg on vaja laborisse mõnda uut mõõteriista, mahutit või midagi villimisprotsessi efektiivsemaks muutmiseks, seega üle ei jää midagi.

Tuntud sommeljee Kristjan Peäske Hopsteri pruulikojast aga ütles, et neil pole vajagi suurtesse kettidesse murda, sest nad pruulivad õlut kahe restorani, Leib Resto ja Umami tarvis.

„Meil on olemas selge turg ilma müügile liiga palju panustamata. Meie esimesed kolm pruuli võttis aga ka rahvas laiemalt väga hästi vastu. Müüme lisaks väikestele õllepoodidele ka Kaubamajas, aga seal peetakse heast õllest väga lugu, sinna oli meil lihtne saada. Kui me suudame nüüd teha selle liigutuse, mida me väga tahame ehk kasvada, siis me enam ilma ekspordita ilmselt hakkama ei saaks,“ sõnas Peäske.

Õllegigantide vastuseisu pole tunda

Kaks aastat tagasi Tartu Ülikoolis õigusteadust õppides tuli Peeter Kolk koos majandust õppinud sõbra Tõnis Tänavaga ideele teha oma pruulikoda. Mõlemad noormehed võtsid õlletootmise keemia valikaine ja asusid asja kallale. Kuna Tänav läks Prantsusmaale õppima, kannab pruulikoda praegu vaid Kolgi nime.

„Selleks, et kodupruulija saaks omale päris pruulikoja püsti panna ja jõuda jaekettidesse, on vaja päris suurt investeeringut alates 200 000 eurost. Meie lühem plaan on järgmisel aastal turule tulla, pikem plaan on olla üks Eesti parimatest õlletootjatest, esialgu tahaks keskenduda koduturule,“ ütles ta.

Kolk ütles, et ei tunne praegu suurtootjate vastuseisu, aga tõdes, et ilmselt midagi tuleb ette võtta. „Saku on reageerinud sellele oma uute tooteseeriatega Humal ja Oder, käed rüpes nad ei seisa ja pealt ei vaata,“ lausus ta.

Ka Mander Pühaste pruulikojast nõustus, et käsitööliste toodangumaht on suurtootjate kõrval vaid pisku ning vastuseisu seega tunda ei ole, kuid tulevikus see võib-olla muutub.